Kultuuriandmete massilise digiteerimise asemel tuleks keskenduda kasutajate vajadustele

Kultuuriandmete puhul on seni olnud suund digiteerimise poole, ent esmajärjekorras tuleks vastata hoopis küsimustele, nagu milliseid uusi tegevusi ja teenuseid on vaja või milliseid tehnoloogiaid tuleks selleks arendada, kirjutab Andres Kõnno Avaandmete portaalis.
Andres Kõnno Avaandmete foorumil 2020. Foto: Annika Haas

Digiteerimise tegevuskava koordineeriv digitaalse kultuuripärandi nõukogu hakkab peatselt arutama järgmise, alates 2023. aastast kehtiva tegevuskava loomist. Järgmises tegevuskavas kavatsetakse keskenduda mitte niivõrd eri pärandiliikide digimisele, vaid pigem läheneda andmetele lõppkasutaja vaatevinklist. Esmajärjekorras tuleks vastata küsimustele, nagu milliseid uusi tegevusi ja teenuseid on vaja, milliseid tehnoloogiaid tuleks selleks arendada jne.

Huvitav tulevikuperspektiiv

Tulevikku vaadates on avaandmete perspektiiv digikultuuri vaates palju huvitavam kui olevikulises perspektiivis. 2020. aasta sügistalvel arutatakse selle üle, milliseid andmeid peaks Eesti tulevikus esitama planeeritavasse EL-i koordineeritud üle-Euroopalisse väärtuslike avaandmete kogumisse (nn PSI-direktiiv, ehk public sector information directive) [4]. Eesti soovib lisada olemasolevasse nimekirja keeleressursside valdkonna. Perspektiivis tähendab see, et tõsisemalt hakatakse suhtuma kõikidesse keeletehnoloogiate objektiks olevatesse andmetesse, mida Eesti mäluasutused on seni üsna erimoelistes formaatides tõstnud avaandmete portaali teistele kasutamiseks. Teisisõnu: kõikide Eesti mäluasutuste arhiivid muutuvad masinloetavaks, ristkasutatavaks ja erinevate masinõppe algoritmide abil analüüsitavaks.

Loe täispikka artiklit Avaandmete portaalist, kus Kõnno avab veel, milline on kultuuriandmete hetkeseis Eestis ja millised andmed üldse on kultuuriandmed.
Eelmine
Töötuba linnade ja valdade esindajatele võtab fookusesse andmehalduse
Järgmine
Andmeklubis on külas Statistikaamet

Lisa kommentaar

Email again: